Kolm aastat koolilehes – kuidas mu pilk meediale on muutunud?

Mida on andnud mulle kolm aastat koolimeedias? Esmamuljel võiks öelda, et kirjutan veidike soravamalt, aga see on ju iseenesest mõistetav. Võiks ka öelda, et olen saanud oma lemmikteemadel arutlusi kirjutada ning kasutada koolimeediat vabandusena teiste arvamuse välja nuhkimiseks. Tegelikult on viimased kolm põhikooliaastat vorminud mind rohkem, kui arvasin.

Mina, olles seitsmendas klassis väga aktiivne lugeja, kujutasin ette, kuidas kirjutan tosinkond raamatu arvustust ning riputan need internetti üles. Minu esimene artikkel koolilehte oligi just selline, aga see jäi ka viimaseks. Teistel teemadel kirjutamine on olnud küll rohkem aeganõudvam, kuid on pakkunud mulle võimaluse oma mugavustsoonist välja astuda. Küsitlused, intervjuud ja kõige tähtsamalt toimetuse koostöö on näidanud mulle, et ühe lihtsa teksti taga peitub palju tööd.

Rääkides koostööst, võiks mainida artikli ja illustreeriva materjali kooskõla. Midagi, millest ma esimesel aastal põhimõtteliselt ei hoolinudki, on nüüd mulle väga tähtis. Minu esimestel artiklitel olid juures pildid, mis olid võetud internetiavarustest ega andnud tekstile midagi juurde. Tegelikkuses on just pilt ja pealkiri need, mis tõmbavad lugeja tähelepanu ning toovad lugejaskonna.

Arvasin alati, et koolilehti avaldatakse ainult paberkandjal, kuid kolme aasta jooksul on seda vaid kahel korral tehtud. Internetipõhine ajaleht on tunduvalt mugavam lugejatele ja toimetusele, sest see on alati kättesaadav. Sinna saab panna üles heli- ja raadiolugusid ning rohkem pilte, mis teevad loo sisukamaks ja huvitavamaks.

Hoolimata sellest, et oleme internetileht, ei panda meie artikleid suvaliselt üles. On kindlad tähtpäevad, milleks mustandid peavad valmis olema ning pärast peatoimetaja ülevaatamist on need lugejatele saadavad. Oh, need vaesed peatoimetajad, kes on pidanud viimaseid artikleid taga ajama, nädal peale tähtaega! Kogu toimetus peab tegema ühise eesmärgi nimel koostööd, mis hõlmab ka tähtaegadest kinnipidamist. Ilmselgelt on minu kohusetunne nende aastate jooksul tugevnenud, sest ei taha teisi alt vedada enda lohakusega.

Seitsmendast üheksanda klassini olen õppinud nii vältevaheldust kui ka Pythagorase teoreemi, kuid miski pole mulle andnud paremat praktikat teksti loomises kui koolimeedia. Pealekauba olen selle kaudu leidnud endale paar sõpra ning saanud kajastada mind huvitavaid teemasid.

 

Autor: Susanna Saadre

Foto: Alisa Stoten